26 veebr. Vägivald algab sõnadest

Ühe Eesti tuntud näitlejanna kohtuasjast, milles mõisteti netikommentaatorite solvavate avalduste eest välja rahaline hüvitis, on möödunud üle seitsme aasta. Tollal loodeti, et tegemist on murranguga – signaaliga, et anonüümne sõim ja alandamine ei ole “interneti paratamatus”, vaid õiguslikult hinnatav käitumine, mis lõpeb kohtute esimese signaaliga. Täna tuleb tõdeda, et see lootus oli ennatlik. Kommentaariumid ja sotsiaalmeedia on muutunud mitte vabamaks, vaid julmemaks. Mitte kriitilisemaks, vaid hoolimatumaks. Ning õiguse piirid on ühiskondlikus tajus hakanud hägustuma.

Eesti võlaõigusseadus on isiklike õiguste kaitses ühemõtteline. Isiku au teotamine, ebakohaste väärtushinnangute andmine, eraelu puutumatuse rikkumine või isiku kujutise õigustamatu kasutamine on õigusvastane. Õigusvastasuse hindamisel ei küsita üksnes seda, mida öeldi, vaid miks, kuidas ja millise eesmärgiga. Veelgi enam – isegi avaliku huvi olemasolul tuleb kaaluda, kas sõnavabaduse teostamise viis on proportsionaalne ning kas see ei muutu teise isiku inimväärikust hävitavaks rünnakuks.

Ometi kohtame iga päev olukordi, kus need piirid on teadlikult või hoolimatult ületatud. Inimestest – sageli avaliku elu tegelastest, aga aga üha enam ka inimestest, kes elavad oma tavapärast igapäevaelu – kirjutatakse ja räägitakse viisil, mis ei lisa ühiskondlikku arutellu mitte midagi sisulist. “Lits”, “hoor”, “peast sassis”, “hull” – need ei ole arvamused. Need ei ole kriitika. Need on isikut alandavad sildid, mille ainus funktsioon on tekitada valu ja häbi. Vägivalda.

Sageli õigustatakse sellist keelekasutust sõnavabadusega. See on eksitus. Sõnavabadus ei ole absoluutne ning ei ole seda kunagi olnud. Õigus avaldada arvamust ei hõlma õigust teise inimese väärikust põhjendamatult kahjustada ja öelda “mida sülg suhu toob”. Võlaõigusseadus eristab selgelt faktilisi väiteid ja väärtushinnanguid, kuid rõhutab, et ka väärtushinnang võib olla õigusvastane, kui see on ebakohane, vulgaarne või ilmselgelt põhjendamatu. Just selliste väljendite puhul ei ole võimalik rääkida legitiimsest avalikust debatist.

Eriti problemaatiline on olukord, kus ebaõigeid või eksitavaid väiteid esitatakse faktidena. Kui keegi levitab isiku kohta andmeid, mis ei vasta tõele või on esitatud moonutatult, on tegemist õigusvastase sekkumisega nii isiku mainesse kui ka tema majandus- ja kutsetegevusse. Seadus paneb avaldajale selge kohustuse: kui sa väidad midagi faktina, pead sa olema valmis tõendama selle tõesust või vähemalt seda, et kontrollisid infot hoolsusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Anonüümsus ei vabasta vastutusest.

Vaimne vägivald ei alga kodust. See algab täna avalikust ruumist. Ühisest digitaalsest keskkonnast, kus solvamine on normaliseeritud ja empaatia marginaliseeritud. Kui ühiskond lepib sellega, et inimeste süstemaatiline alandamine on “hind, mida kuulsus peab maksma”, siis ei ole enam tegemist üksikute kommentaaridega, vaid väärtusvalikuga. Vägivald sünnitab vägivalda – ka sõnaline, ka vaimne.

Olen näinud oma töös korduvalt, kuidas aastatepikkune laim ja räuskamine jätab jälje. Mitte ainult kohtutoimikutes, vaid inimeste psüühikas, nende lähedastes, nende elukvaliteedis. Üheks selliseks näiteks on ka meie Brigitte, kelle suhtes on alandav sõim kestnud aastaid, muutudes ajas mitte vaiksemaks, vaid jõhkramaks. See ei ole enam üksikute isikute halb maitse, vaid struktuurne probleem, millele õigus peab jätkuvalt reageerima.

Kohtumenetluses kerkib isiklike õiguste rikkumise vaidluste puhul sageli esile küsimus menetlusliku proportsionaalsuse kohta: kas ja mil määral peaks õigussüsteem panustama ressurssi vaidlustesse, mille esemeks ei ole vahetu varaline kahju, vaid isiku au, väärikus või psüühiline heaolu. Selline arutlus on iseenesest mõistetav, arvestades kohtute piiratud ressursse ja menetluskoormust. Samas on oluline rõhutada, et isiklike õiguste kaitse ei ole deliktiõiguses marginaalne kõrvalharu, vaid üks selle keskseid telgi.

Võlaõigusseaduse isikukaitse normid ei ole loodud üksnes äärmuslike või erakordsete juhtumite tarbeks. Nende eesmärk on anda õiguslik raamistik olukordadeks, kus ühiskondlik suhtlus – eriti avalikus ja digitaalses ruumis – kaldub süsteemselt kahjustama inimväärikust. Just sellistes vaidlustes selgub, kas õigus suudab täita oma preventiivset ja normatiivset funktsiooni või piirdub üksnes majanduslike huvide tasakaalustamisega.

Isiklike õiguste rikkumiste menetlemine ei ole seega “väikeste asjadega” tegelemine nagu kriitikud on välja toonud, vaid põhimõtteline otsus selle kohta, milliseid käitumisstandardeid õigusruumis kehtestatakse. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kannavad endas lisaks kompenseerivale ka selget üldpreventiivset eesmärki. Need annavad signaali, et avalikus ruumis tegutsemine – ka anonüümselt ja emotsionaalselt laetud keskkonnas – ei vabasta õiguslikust vastutusest ega luba taandada teist inimest pelgaks objektiks või märklauaks.

Isiklikud õigused ei ole vaieldav seisukoht ega subjektiivne tundlikkus. Need on õiguslikult määratletud piirid, mille ületamine tähendab delikti. Sellest piirist üleastumine ei ole sõnavabaduse intensiivsem kasutamine, vaid vastutuse vältimine. Kui ühiskond – sealhulgas õiguskultuur laiemalt – hakkab neid rikkumisi käsitlema paratamatusena või kõrvalnähtusena, ei ole küsimus enam üksikutes kommentaarides või üksikutes kaasustes. Küsimus on selles, millist normatiivset ruumi me oma vaikiva heakskiiduga kujundame.

Sellest arusaamast lähtudes jätkame ka edaspidi isiklike õiguste eest seismist aktiivselt ja järjekindlalt. Mitte seetõttu, et sellised vaidlused oleksid majanduslikult atraktiivsed – vastupidi, need kaasused on ajamahukad, emotsionaalselt koormavad ja õiguslikult nüansirikkad. Tuleb tunnistada, et ka kannatanu jaoks on need vaidlused ka kulukad: riigilõivud, menetluskulud ning esindamisele kuluv aeg on märkimisväärsed. Samas peab solvaja arvestama, et õigusvastase käitumisega tekitatud kulud on õiguse kohaselt sissenõutavad ning vastutus ei piirdu üksnes moraalse hinnanguga, vaid realiseerub ka varalises plaanis.

Selle tegevuse laiem eesmärk ei ole üksikute solvavate väljendite ümberlükkamine, vaid vajadus murda ühiskonnas juurdunud narratiiv, mille kohaselt on vaimne või sõnaline vägivald paratamatu nähtus ning avaliku elu tegelane peab seda taluma. Inimväärikus ei kahane koos nähtavuse kasvuga ega muutu tingimuslikuks populaarsuse, ameti või elukutse tõttu. Kui lubame kujuneda arusaamal, et avalikus ruumis võib inimest süstemaatiliselt alandada ilma õiguslike tagajärgedeta, ei ole tegemist enam üksikute kommentaaride probleemiga, vaid õiguskultuuri küsimusega. Just seetõttu ei ole isiklike õiguste kaitse pelgalt konkreetsete vaidluste lahendamine, vaid panus sellesse, milliseid piire ja väärtusi me ühiskonnana tegelikult tunnustame.

Koostanud: Kenneth Rivis